Kutsekool- lust ja lillepidu või raske töö ja vaev?

       Seekordne postitus on põhiliselt siis minu ühiselamu elust ja kutsekoolist täpsemalt. Ühiselamu toad on kas kahe boksiga või erandjuhul kolme boksiga, boksis tavaliselt 3 inimest, 3 boksilises on ka üks kahe inimese tuba. Köök ja vannituba on siis 6-8 inimese peale, külmkapp on üpriski väike ja ahi puudub. Toas on igal ühel voodi kohal riiul, kaks lauda 2-3 inimese peale ja sama kappidega. Olenevalt toakaaslase(te)st on see elu kas kohutav või väga tore. Minu isiklik kogemus on üpriski tore, toakaaslased on toredad ja hea huumoriga, näiteks vahel räägime 2-3ni öösel mis saaks siis kui Venemaa Eestit ründaks vms. Samas pean tõdema, et ühes toas meie kõrval (elan 3 boksiga numbritoas) on ka väga häirivaid persoone kel on arusaam, et vahel on tore wc´s suitsu teha, külalised poole ööni ja öösel valjult süüa teha ka täitsa okei.
         Kutsekooli elu on selles suhtes sinu enda asi, et sulle antakse kella ajad kuna ja kus, ise tead kas oled õigeks ajaks kohal või ei. Alguses oli päris raske koolis õiget klassi leida, kuna kool on suur ja isegi kui enamus tunde toimub vastavas nn osakonnas, on ka ainetunde mis toimuvad teises osakonnas. Söögikohti on meie koolis 3 ning järjekorrad liiguvad üpriski kiirelt. Alguses käisin vaid enda toas söömas, kuid lõpuks otsustasin sööklas söömas käima hakata, mõnikord olen veidi pettunud kuid hetke seisuga erilisi probleeme pole tekkinud. Kutsekoolis õppimine ei ole kergem kui gümnaasiumis, peab olema tugev motivatsioon ja tahtmine seda eriala õppida, kui lihtsalt bingot mängida siis varsti sa lahkud või kukud välja. Samuti ei ole hea kui tekib probleeme ja motivatsioon kaob kasvõi nädalaks, palju on iseseisvaid töid ja sa pead koguaeg lainel püsima. Praktika koha pealt ei oska öelda kuna ise sinnani isiklikke probleemide tõttu ei jõudnud, kuid võtan seda kui uut õppetundi, õppisin siiski palju kasulikku. Kuigi vahepeal tundus, et ei oska enam unistada ja olen teelt eksinud, siis nüüdseks olen seisukohal, et olen avatud erialadele mida ühe projekti raames proovime. Soovin siiski tulevikus luua oma äri ja olen mõelnud peokorraldusele/turismile. Kindlasti soovitan siiski neil kellel ei ole kindlat eriala mida sooviks õppida, minn gümnaasiumi, lihtsalt bingoga võib kuid tavaliselt läbi ei löö.

Reaalsus

Nagu võibki arvata ei ole ma selline muinasjutu printsess kellel kõik lihtne on. Ma olen tavaline nooruk, kellel on nii rõõme kui ka probleeme. Ei ütleks, et ma ise täiesti süütu olen siin kohal, eks iga üks elab ka ise oma elu mingil määral keerulisemaks. Samas tuleb tõdeda, et kõik ei sõltu alati sinust endast. Näiteks tuleb uuel aastal magama panna mu koer, keda kimbutavad selgrooketaste paigast liikumised ja seeläbi krambid, halvatus jne. See ei sõltu minust, kuid on väga väga raske minu jaoks. Ma ei ole kunagi osanud probleeme hästi lahendada, vähemalt enda elus, teistele suudan head nõu jagada, kuid ise seda järgida ei suuda.. Palju probleeme tekitab ikka endiselt masendus, paanikahood ja unehäired.. Pidevalt muutuvad tujud.. Ma üritan näida tugev, kuid sisimas olen tühi sellega toime tulekuks on muusika, nukrutsemine jms kelle jaoks miski.. Lõpuks tuleb siiski sellega vastamisi seista ja see lahendada, raske on see küll, kuid iga pisikese probleemi lahenedes muutub see kergemaks. Abi leiab headelt sõpradelt, vanematelt, või kui tahad ise hakkama saada leia endale miski mis sind rõõmsaks teeb - muusika, joonistamine, loomad jne.
Muusikat kuulan vastavalt tujule, kuid see tekitab siiski nii hea tunde, joonistan harva, aga korralikult 2-5h ühte tööd.
Ja no loomad on olnud mu põhimõtteliselt teraapia aastaid, nendega olemine lihtsalt tekitab positiivseid emotsioone.. Kahjuks üks kass läks rebastele, koer läheb magama panekule, rotid läksid vanadusse ja enne neid olnud loomad kes kuhu.. Ühe kassi surma nägin väiksena pealt.. Kohutav. Nüüd jääb mulle peaaegu kassipoja kasvu pisike memmekas.. Näen teda harva kuid armastan teda väga.. Koera ka, mäletan siiani tema pilku kui viimati kodust lahkusin.. See nutune kutsika silmadega pilk lihtsalt kummitab mind.

Minu põlvkond ehk tänapäeva noored.

Teema mida kõik räägivad kuid keegi tegelikult tõsiselt ei mõista..

Vanemad on meil teisest sajandist, tehnika areneb, võimalused suurenevad kuid hariduslik pool jääb kohati eelmisse sajandisse. Vanemad ei mõista enam noori, noored ei mõista vanemaid.. Kuid see ei õigusta seda, et 12 aastased joovad, et unustada?! Mida sa unustad? Sa pole elu näinudki, mis suhted sul on? See ei ole normaalne. 13 aastased lapsed teevad nurga taga suitsu ja lennutavad sõnu mille tähendustki ei tea - kas sellist tulevikku me tahamegi? Kasvatamatuid, vabandan väljenduse eest, aga ahve? Kõik üritavad olla kellegi moodi, olla "lahedad" jne.. That's not okay. Ole see kes sina tahad, püüdle oma unistuste poole ja õpi, mitte ära paugu vanematele vastu ja pidutse. Küll sa jõuad seda ka teha. 14-15a üritavad ennast klubidesse smugeldada, et süütus kaotada ja kuskil pärast nutta ja juua et unustada?! Wtf.. Mis maailm see on? See ei ole normaalne, jah ainult mina seda muuta ei saa, kuid kui kasvõi üks inimene seda lugedes õpiks.. See oleks super. Ole eriline - ole sina ise. Ma olin 13 kui hakkasin esoteerikat tõsiselt õppima, ma lugesin, otsisin, kirjutasin üles, uurisin.. Jah, teiste arust olin ma mingi imelik, aga ma tegin seda mida mina tahtsin. Nagu ütles Artjom Savitski "Ära ole ahv, vaid see keda tahetakse ahvida". Tule massist esile, julge olla erinev. Ära karda, et siis oled imelik.. ENAMIKKE tipp tegijaid kiusati lapsepõlves, sest neil oli siht silme ees.
Narkootikumid, alkohol jms ei tee sind lahedaks, rikud ainult tervist ja tuleviku võimalusi, milleks seda teha? Küsi endalt kas sa tahad olla üks lammas mingist karjast või olla üks täht, kes tuleb esile? Ma arvan ja loodan, et keegi meist ei taha olla üks lammas karjast. Noorus ei tähenda, et kõike peab proovima, austa oma vanemaid ja loo endale hariduslikult tugev vundament kuhu laduda karjääri.

Kes ma olen?

Tere, mina olen Elly ja see on minu blogi. Ma tahan luua selle blogi selleks, et saaksin avaldada enda isiklikku arvamust erinevatel teemadel, rääkida oma kogemustest ja plaanidest.

Ma olen 16 aastane noor neiu, kes on hiljuti elus suurema muutuse teinud. Mu hobideks on esoteerika, luuletamine, psühholoogia, uute asjade õppimine.
Hetkel õpin Tartu KHKs projekti raames, kuna erialalt kukkusin välja.
Ma olen vaikne ja üpriski probleemne neiu, kuid ma olen pikalt mõelnud ja tahan siin blogis oma arvamused, oma mured ja probleemid rääkida.

Loodan, et see lugu motiveerib paljusid teidki! Head lugemist!