Tere, kahjuks olen päris pikalt eemal olnud. Põhjuseid on mitu: 1) Uus kool 2) Uus töökoht ja 3) Võtsin varjupaigast koera.
Mul oli aastaid kodus kääbustaks Ziita kes tuli kahjuks 21. detsember 2016 peale pikka haigust magama panna. Suvel leidsin varjupaigast peaaegu 3 aastase taksilaadse koera. Kohale minnes öeldi, et minge tutvuge ja kui oskate koera keha keelt lugeda võite läheneda. Iku oli niii rõõmus meid nähes ja tahtis vaid keksida ja sügamist saada. Lasi ilusti rihma panna ja läksime jalutasime veidi. Uurisime veel koera kohta ja mainiti kohe ära et meesterahvastega läbisaamine agressiivne. Otsustasime siiski ta koju tuua, ja nimeks sai Rommi. Isegi kass kes hoiu koeraga üldse ei leppinud, leppis Rommiga peale ühte päeva kapi otsas. Alguses ehmus ta iga väiksema järsu hääle peale, ning tänu oma veale sain korra ka hambaid tunda. Kuid mitu kuud rasket tööd ja praegu ei tunneks teda äragi. Vahepeal oli ka üks raske insident..
Peale mitmeid nädalaid trenni et vöiksin Rommit jooksutada õhtuti lahtiselt. (Elame täielikus maa kohas)
Kui olin juba pea kuu aega koera lahtiselt jooksutand otsustas naabrimees koera näkku tulistada... Kiire sõit arstile ja pääsesime, asi oli napp umbes 1.5cm silmast mis oleks olnud tappev..
Seda lugu saate lugeda ka siit:
http://heikivalner.blogspot.com.ee/2018/01/rivo-raudsepp-kihutasin-koerale-kuuli.html?spref=fb&m=1
Hetkel on Rommiga kõik hästi, kuigi suurest stressist oli pikka aega karv väga lahti.
Iseloomult on Rommi täielik memmekas, hoiab väga oma perekonda. Hästi aktiivne, meesterahvaid siiski ei salli kuid on ka erandeid. Kassiga saavad ka hästi läbi.
Kui oled pikalt tööl ja tuled koju siis need pruunid silmad vaatavad sind ukse juures nii rõõmsalt.
Lisan ka mõned pildid Rommist.
